Teine samm teel inimesekssaamisel

Eile otsisin töö asjus netis üht asja ja tegin kogemata vale kliki. Täna õhtul arvan ma, et see oli teine klikk mu elus, mille olin teinud kogemata ja sattunud just sinna, kuhu vaja. Need mõlemad on omavahel seotud, kaheksa-aastase ajavahega.  Leidsin eile selle, mille kohta arvasin, et seda üldse olemas ei olegi. 8-aastat tagasi polnud sellel seda nime, oli vaid mingi fraseoloogiline vaste: tirimine. Üks mu sõber rakendas seda meetodit minu peal neli kuud intensiivtrennina ja ma sain vabaks jäädavalt oma vanast elust kuni selle ajani. Siis ta aga kadus äkki. Palju asju jäi veel alles, mis vajanuks veelkordset ülevaatust ja lihvimist. Polnud parata, pidin ise oskama otsida ja leida. Otsisin, leidsin väga palju asju, mis omateada olid kõlbulikud, ent üksteise järel tuli need heita kõrvale, muist kohe, muist aastatega. Koguni esoteerikasoos sai ära käidud, suheldud paberitega ja paberiteta hulludega:). 

Eile siis lõpuks leidsin selle õige asja üles ja nagu selgus, polnud seda sel ajal, aastal 2000, Eestimaal veel olemaski (ma sain abi Rootsi kaudu). Siia jõudis see alles 5-6 aastat tagasi.  Tegin äsja just teise sammu, liitusin nende foorumiga, eile oli põgus kirjavahetus grupi juhiga.  Millega tegu, mis asja nimi on, ma siin ei avalda. Tegu on eelkõige õppimise ja suhtlemisega, praktikaga samuti. Ja maksab mitte vähe:). Ja kestab aastaid:). Ja pole holistika:). Vaimsusel on olemas ka teistmoodi nimi, inimlik ja õige, sest on arusaadavam. Saab olema ükskord lõplikult lõpp kõigil neil arusaamatustel ja minu kohta antud halvustavatel ütlustel ja hinnangutel. Sest väärin enamat ja ma saan enamat:). Psühhopaadid ja igasugu muud maniakid on mu elust jäädavalt läinud.

Ja mine tea, ehk saab sellest, tänaset teiset sammust, algus kolmanda sammuni:).

Published in:  on Mai 29, 2008 at 7:20 p.l. Lisa kommentaar

Omapärane

Leidsin oma töö mailboksist huvitava kirja. Üks kunagine hea tuttav kutsub mind Soome tööle, tema firmasse. Väga omapärane ettepanek, eriti kui arvestada, mismoodi ja kui palju olen teda aidanud. Mnjah, ikkagi rõõm tõdeda, et tal on tekkinud empaatiavõime ja õiglustunne. Ära ootasin:). Kaksikute värk, kumbki pole pika vihaga:).

Published in:  on Mai 26, 2008 at 7:26 p.l. Lisa kommentaar

Lilletolmune

Ausalt, mul pole raha, et osta endale ia nädal uued texapyxid. See on midagi metsikut (väljendi autor on S.T), mis toimub. Nii kui kuskile lähen (mu töö on loduses), siis … pyxid on tööpäeva lõpux kollakaid plekke täis. Olen käind ka kummikutes, pilt on sama.  Lilletolmul on nii võimas vägi, et võtab kõigest läbi. Tasub mõtiskleda selle kallal.

Published in:  on Mai 24, 2008 at 10:37 p.l. Lisa kommentaar

Orav seinal

Eile õhtul ladusin maja taga aias puid riita.

Äkki naine ütles: vaata, orav!

Oligi orav. Seisis natuke aega maja seina najal ja siis hakkas kribinal-krabinal mööda krohvipinda üles ronima.

Peatus seina keskel, käpad laiali, saba ripakil, nagu orava pinnalaotus oleks olnud. Siis tormas ülespoole, ronis sarika alla ja… kadus. Majja.

Talvel juba mõtlesin, kui ülalkorrusel midagi teha nokitsesin, et siin kas kummitab või elab keegi, kes on suurem kui karihiir. Vahetavahel keegi ju liikus seinal, samas kadus. Öösel keegi kolistas, rohkem kui pisike hiir seda teha suudab.

Vahva ikkagi, olen nüüd enesele teadmata oravapidajaks hakanud:).

Published in:  on Mai 22, 2008 at 4:55 p.l. Lisa kommentaar

Metsavana

 

Kui tuleb sügis, avaneb ka seenemaailm.

Olen üks omapärasemaid seenelisi, sest kes minu kannul kõnnib, see ka palju korjab. Ma ise loomulikult paari seenega korvis.

Hakkasin eelmisel sügisel seda nähtust lähemalt uurima. Ja siis tuli meelde, et on olemas Metsavana. Ja hakkasin mõtlema, et kas ma üleüldse kunagi olen temalt luba küsinud seeni korjata.

Arvan, et mitte. Sumaki metsa ja ninapidi samblasse kohe.

Ühel pühapäeval, septembri lõpus, kui ma järjekordselt mööda metsa ringi kappasin paari seenega korvipõhjas, peatusin äkitselt. Ja siis panin korvi maha, peopesad kokku ja laususin: armas Metsavana, palun luba mul oma metsas olla ja palun luba mul oma metsast seeni korjata.

Ühtäkki hakkasin kuulma metsa hääli, valgus muutus kuidagi kummaliselt oranžikaks nagu pärast vihma.

Võtsin oma korvi ja läksin. Lasksin mõtted lahti ja lihtsalt läksin, lasksin Metsal ennast juhtida.

Sattusin kohta, kus ma, kes seda metsa peast tean, sellisesse kohta, kus ma mitte kunagi käinud polnud. Nagu hoopis teise mõõtmesse oleks sattunud. Täielik vaikus ümberringi ja vaid seesama kummaline valgus.

Ja siis see algas.

Esimene „nõiaring“… kuuseriisikad. Pisikesed ja imepuhtad.

Natuke maad edasi … järgmine ring. Siis kolmas.

Siis sai mu korv ääreni täis.

Oli tahtmine võtta seljast jopp, siduda varrukad kokku ja teha sellest mingisugune anum, kuhu korjata edasi. Ent mingi tunne minus ütles: ära tee seda. Ja ma ei teinudki.

Tänasin Metsavana ja hakkasin otsima ses võõras kohas koduteed. Ja siis kuulsin äkki teelt kostvat automürinat, naabrikoera haukumist ja leidsin end tuttavalt metsateelt.

Ma ei tea, kus ma olnud olin, ma ei tea, mis oli vahepeal juhtunud. Aga kui oma maakoju tagasi jõudsin, oldi seal ärevil. Olin ära olnud neli tundi. Enda arust vaid kolmveerand tundi vaevalt. Ja mu mobla, mis kaasas oli, polnud helisenud ainsatki korda ning ei näidanud ka, et keegi oleks sisse helistanud, kuigi korda kolm oli seda tehtud olnud. Levi aga on seal metsa olnud alati niisugune, et skaala on põhjas.

Aitäh, kallis Metsavana:).

Published in:  on at 4:52 p.l. Lisa kommentaar

Kiku on tagasi!

 

Oma 15 aastat tagasi oli mul aias pisike sisalik. Mingil ajal ta ennast enam ei näidanud ja arvasime, et küllap kolis minema, sest ehituskära ja ilmast-ilma liikumine ajas ta segadusse ning läks otsima rahulikumat paika.

Pühapäeval aga peesitas maja taga maakivimüüril … tema ise! Suureks kasvanud ja laisemaks läinud. Kindlasti on see tema, sest oli täpselt sama koha peal, kus elas Kiku.

Nime sai ta aga mu tütreraasult, kui loomake esimest korda end meile ilmutas.

Published in:  on at 4:49 p.l. Lisa kommentaar

Kassinahksed kalad

2003.aasta suvel oli hirmus põud. Maja taga olev tiigisilm kuivas nii ära, et sadakond kokre, kes seal elasid, püherdasid poris ringi ja et vett polnud neile mitte kuskilt võtta, siis lootsime, et nad elavad selle suve kuidagimoodi üle.

Aga, võta näpust. Ühel hommikul tuli eemaltnaabrimees ja küsis, et mis mu tiigi ääres öösel oli, kassid olid koledal kombel kisanud?

Läksin vaatama. Tiigikallas oli kassijälgedest kirju ja … ainsamatki kala enam polnud. Kalad olid kasside nahka läinud ja kolasid nüüd kassikarvulistena eitea-kus ringi.

Eile aga olid kalad tagasi. Naabripoiss oli toonud, tal tiik ikka südamel kogu aeg. Ta lapsepõlve mängumaa ju. Mis sest, et kui ta vanemad lahku läksid, lahkus ta isa nagu tigu, maja selgas. Müüs maja materjalina maha ja järele jäi vaid pool vundamenti.

Published in:  on at 4:39 p.l. Lisa kommentaar

Anomaaliad

Kui ma endale Fordi ostsin, käisin iga paari nädala järel valvepuldile akut ostmas, sest lihtsalt auto ei läinud valve alla, kui käisin ehitusmaterjalide poes.

Ükskord oli see patareipood kinni ja teist ei olnud aega otsida. Parkisin auto tavaparklasse ja ennäe imet, auto läx puldist valvesse niikui lipsti! Ma siis padavai sinna poe juurde tagasi, autost välja ja pulti näppima. Mittsittagi, tee või tina, ei lähegiiii valvesse. Sõitsin siis 100 m edasi, ja proovisin ja valves niikui niuhti. Siis tagasi, jälle ei lähe valvesse.

Ajapikku kolasin niimoodi kogu linna läbi ja leidsin veel kaks kohta, mis õgivad puldi energiat. Üleeile leidsin veel ühe, lausa suure riigitee ääres.

Kuna oma töö tõttu saan ligi linna trasside topole, siis uurisin neid alasid. Mingid nõukaaegsed kanalisatsioonitrassid ja muud midagi. Suure tee ääres aga absoluutselt mitte midagi, mis mõjutaks, noh et all oleks mingi eriline voolamine käsil.

Siit pole midagi muud tarka tuletada, kui et teise maailmasõja aega, mil linn puruks pommitati ja küllap neis kohtades keegi hukkus. Maantee on aga Karl 12.-nda päralt olnud, kes siinkandis lumesõda käis pidamas. Ehituspoe parkla juures aga hukkus kunagi autoõnnetuses üks mu alluv-transamees, kes odekolonni täisjoonult auto alla jäi.

Ükskord võtsin kätte ja mõõtsin kogu linna pendliga üle. Neid paiku, kus on tõepoolest hea energia, on väga vähe. Neelukohad on aga needsamad, kus mu auto tuima näoga mulle otsa vahtis, et mida ma selle puldiga seal vehin.

Tõsi, anomaalseid piirkondi saab mõjutada paremaks. Olen teinud mitme inimese majapidamised puhtaks ja puhtaks need jäänud ongi. Risk on muidugi suur, et ise mingit tagasikolakat ei saa. Enamasti ei saa, mõnel korral aga küll. Kuid siis on olnud juhused, kus prerahvas ise pealt vaadanud. Ju siis see toiming on nii salajane, et toimugu ilma kõrvalolijateta.

Published in:  on at 4:24 p.l. Lisa kommentaar

Tegime ära!:)

Loodan, et see poolteist kuud hullust on nüüd möödas. Mitte mina üksi, teised samuti, kes ära tegid, kurdavad, et näevad õudusunenägusid ja mingi meeletu väsimus on peal. Jah, oleks kõik nii läinud, nagu kavatseti, olnuks kergem olnud. Meie asi oli mitte lasta mitte kellelgi sagada neid, kes olid metsas. Nad ei pidanud ega peagi teadma seda, et kogu logistika kukkus suurpäeva hommikul kokku. Lihtne inimlik hooletus, masshooletus, oli jäetud saatamata üliolulised sms-id. Ja kuna neid polnud saadetud, polnud olemas paljusid seal, kus nad tegelikult olid, ja kuna neid olemas polnud elektrooniliselt, siis polnud olemas neid ka järgmise etapi käivitamiseks. Ma ei tea, keda tänada selle kõige et, et asjad nii sassid olid, et kolm ööd enne suurpäeva tegin enda omadele kaadid ja juhendid, saatsin need meilidega ja asi töötas. Ära ehmatas küll, kui avasin kasti eelmisel õhtul ja nägin, et regatud oli 12 vedajat. Kell 9 hommikul oli kohal vaid üks, siis tulid hoopiski võõrad ja sain nad kohe laiali saata ja asjad laabusid. Neid ühtteiskümmet aga ei tulnudki. Sest nad olid kusagil olemas ja ootamas.

Tagantjärele on see kõik nagu mingi uni. Uskumatu, millega poolsada tuhat inimest hakkama said, ja mis parim, väga palju oli lapsi. Usun, et kümne aasta pärast on sündinud nendele lapsed, on sündinud uus põlvkond, kes hoolib. Tõesti-tõesti, see päev puhastas ka hinge, pani midagi hoopis uut idanema, nii vanadele kui noortele. Vist mõjus ka eelmaolijatele. Usun, et see kõik oli suure muutuse algus. Ja olen tänulik kõikidele, nendele 230-le enda omadest ja kõigile 300-le kes me siplesime kui tummad leilis nii enne kui pärast suurpäeva. Ja eriti olen tänulik kõigile 50 000-le, kes selle kõik teoks tegid.

Minu jaoks pole see veel lõppenud. On mägi, on probleem. Probleemi lahendus minust ei sõltu, see sõltub sellest, millal siia jõutakse järjega. Sest mitte keegi ei olnud arvestanud sellega, et tekivad nii suured mahud, et logistika kokku vajub.

Usun ka seda, et juba täna on keegi, kes tahab ja hoolib, ka mingeid otsuseid teinud, nii oli plaanis hommikul. Mitu päeva oleme juba tegelenud mõttega: mida veel teha ära, et see ära tehtud saab? On ideid, on tegijaid. Usun, et ideed saavad tegijatega kokku ja siis on ideed tegemisele saanud.

Ja me teeme alati ära! Sest me oleme tegijad!

Published in:  on Mai 15, 2008 at 5:20 p.l. Lisa kommentaar