2003.aasta suvel oli hirmus põud. Maja taga olev tiigisilm kuivas nii ära, et sadakond kokre, kes seal elasid, püherdasid poris ringi ja et vett polnud neile mitte kuskilt võtta, siis lootsime, et nad elavad selle suve kuidagimoodi üle.
Aga, võta näpust. Ühel hommikul tuli eemaltnaabrimees ja küsis, et mis mu tiigi ääres öösel oli, kassid olid koledal kombel kisanud?
Läksin vaatama. Tiigikallas oli kassijälgedest kirju ja … ainsamatki kala enam polnud. Kalad olid kasside nahka läinud ja kolasid nüüd kassikarvulistena eitea-kus ringi.
Eile aga olid kalad tagasi. Naabripoiss oli toonud, tal tiik ikka südamel kogu aeg. Ta lapsepõlve mängumaa ju. Mis sest, et kui ta vanemad lahku läksid, lahkus ta isa nagu tigu, maja selgas. Müüs maja materjalina maha ja järele jäi vaid pool vundamenti.
