Eile õhtul ladusin maja taga aias puid riita.
Äkki naine ütles: vaata, orav!
Oligi orav. Seisis natuke aega maja seina najal ja siis hakkas kribinal-krabinal mööda krohvipinda üles ronima.
Peatus seina keskel, käpad laiali, saba ripakil, nagu orava pinnalaotus oleks olnud. Siis tormas ülespoole, ronis sarika alla ja… kadus. Majja.
Talvel juba mõtlesin, kui ülalkorrusel midagi teha nokitsesin, et siin kas kummitab või elab keegi, kes on suurem kui karihiir. Vahetavahel keegi ju liikus seinal, samas kadus. Öösel keegi kolistas, rohkem kui pisike hiir seda teha suudab.
Vahva ikkagi, olen nüüd enesele teadmata oravapidajaks hakanud:).
