Kolmas samm

Seeaeg, kui teised rahvuskaslased taasiseseisvumist tähistasid, istusime me kahekesi mu maamajas laua taga ja arendasime avatava erakooli arenduslikku väljundit. Ühel varasemalarutelul olevat olnud üks muidu sümpaatne, kuid pesueht negativist. Sain selle vastuseks oma küsimusele, et miks kõik nii loiult ja sordiini all on olnud senini? Leidsime siis mõlemad, et pole midagi lihtsamat, kui kõikide asjade peale panna mingi tulevikku suunatud negatiivne pitser, misläbi teema ei arene, vaid võetakse teine, siis kolmas ja nii edasi ning kogu aeg toimub kinnipitseerimine. Olevat üks selline tüüp me seltskonnas. Vvs-is ei saa olla blokeeringuid, see inimene peab õppima olema julgem ja avatum või …. lahkuma ja leidma oma tee, seniks, kui saab ja suudab tagasi tulla ning osata edasi minna nii, et sooviks oma “ei”-d muuta “ei”-deks, ning seejärel pakkuda välja meetod, kuidas sellest “ei”-kohast läbi, üle, ümber või alt minna, peaasi, et edasi.

Arutelu oli viljakas ning läbitöötatud lähtekohad katavad suure osa halle (osaliselt kaetud) alasid. Muist tegevusi jäidki “katmata”, inimesi ei jätku. On vaja juurde leida, neid, kel hoolivus vereringes on. Kaks “kaksikutes” sündinut suudavad ühe õhtu ja hommikuga genereerida ideid sama palju kui kaheksa Skorpionis sündinut või kuusteist Lõvi sama ajaga [:)].