Orav seinal

Eile õhtul ladusin maja taga aias puid riita.

Äkki naine ütles: vaata, orav!

Oligi orav. Seisis natuke aega maja seina najal ja siis hakkas kribinal-krabinal mööda krohvipinda üles ronima.

Peatus seina keskel, käpad laiali, saba ripakil, nagu orava pinnalaotus oleks olnud. Siis tormas ülespoole, ronis sarika alla ja… kadus. Majja.

Talvel juba mõtlesin, kui ülalkorrusel midagi teha nokitsesin, et siin kas kummitab või elab keegi, kes on suurem kui karihiir. Vahetavahel keegi ju liikus seinal, samas kadus. Öösel keegi kolistas, rohkem kui pisike hiir seda teha suudab.

Vahva ikkagi, olen nüüd enesele teadmata oravapidajaks hakanud:).

Metsavana

 

Kui tuleb sügis, avaneb ka seenemaailm.

Olen üks omapärasemaid seenelisi, sest kes minu kannul kõnnib, see ka palju korjab. Ma ise loomulikult paari seenega korvis.

Hakkasin eelmisel sügisel seda nähtust lähemalt uurima. Ja siis tuli meelde, et on olemas Metsavana. Ja hakkasin mõtlema, et kas ma üleüldse kunagi olen temalt luba küsinud seeni korjata.

Arvan, et mitte. Sumaki metsa ja ninapidi samblasse kohe.

Ühel pühapäeval, septembri lõpus, kui ma järjekordselt mööda metsa ringi kappasin paari seenega korvipõhjas, peatusin äkitselt. Ja siis panin korvi maha, peopesad kokku ja laususin: armas Metsavana, palun luba mul oma metsas olla ja palun luba mul oma metsast seeni korjata.

Ühtäkki hakkasin kuulma metsa hääli, valgus muutus kuidagi kummaliselt oranžikaks nagu pärast vihma.

Võtsin oma korvi ja läksin. Lasksin mõtted lahti ja lihtsalt läksin, lasksin Metsal ennast juhtida.

Sattusin kohta, kus ma, kes seda metsa peast tean, sellisesse kohta, kus ma mitte kunagi käinud polnud. Nagu hoopis teise mõõtmesse oleks sattunud. Täielik vaikus ümberringi ja vaid seesama kummaline valgus.

Ja siis see algas.

Esimene „nõiaring“… kuuseriisikad. Pisikesed ja imepuhtad.

Natuke maad edasi … järgmine ring. Siis kolmas.

Siis sai mu korv ääreni täis.

Oli tahtmine võtta seljast jopp, siduda varrukad kokku ja teha sellest mingisugune anum, kuhu korjata edasi. Ent mingi tunne minus ütles: ära tee seda. Ja ma ei teinudki.

Tänasin Metsavana ja hakkasin otsima ses võõras kohas koduteed. Ja siis kuulsin äkki teelt kostvat automürinat, naabrikoera haukumist ja leidsin end tuttavalt metsateelt.

Ma ei tea, kus ma olnud olin, ma ei tea, mis oli vahepeal juhtunud. Aga kui oma maakoju tagasi jõudsin, oldi seal ärevil. Olin ära olnud neli tundi. Enda arust vaid kolmveerand tundi vaevalt. Ja mu mobla, mis kaasas oli, polnud helisenud ainsatki korda ning ei näidanud ka, et keegi oleks sisse helistanud, kuigi korda kolm oli seda tehtud olnud. Levi aga on seal metsa olnud alati niisugune, et skaala on põhjas.

Aitäh, kallis Metsavana:).

Kiku on tagasi!

 

Oma 15 aastat tagasi oli mul aias pisike sisalik. Mingil ajal ta ennast enam ei näidanud ja arvasime, et küllap kolis minema, sest ehituskära ja ilmast-ilma liikumine ajas ta segadusse ning läks otsima rahulikumat paika.

Pühapäeval aga peesitas maja taga maakivimüüril … tema ise! Suureks kasvanud ja laisemaks läinud. Kindlasti on see tema, sest oli täpselt sama koha peal, kus elas Kiku.

Nime sai ta aga mu tütreraasult, kui loomake esimest korda end meile ilmutas.

Kassinahksed kalad

2003.aasta suvel oli hirmus põud. Maja taga olev tiigisilm kuivas nii ära, et sadakond kokre, kes seal elasid, püherdasid poris ringi ja et vett polnud neile mitte kuskilt võtta, siis lootsime, et nad elavad selle suve kuidagimoodi üle.

Aga, võta näpust. Ühel hommikul tuli eemaltnaabrimees ja küsis, et mis mu tiigi ääres öösel oli, kassid olid koledal kombel kisanud?

Läksin vaatama. Tiigikallas oli kassijälgedest kirju ja … ainsamatki kala enam polnud. Kalad olid kasside nahka läinud ja kolasid nüüd kassikarvulistena eitea-kus ringi.

Eile aga olid kalad tagasi. Naabripoiss oli toonud, tal tiik ikka südamel kogu aeg. Ta lapsepõlve mängumaa ju. Mis sest, et kui ta vanemad lahku läksid, lahkus ta isa nagu tigu, maja selgas. Müüs maja materjalina maha ja järele jäi vaid pool vundamenti.