Kolmas samm

Seeaeg, kui teised rahvuskaslased taasiseseisvumist tähistasid, istusime me kahekesi mu maamajas laua taga ja arendasime avatava erakooli arenduslikku väljundit. Ühel varasemalarutelul olevat olnud üks muidu sümpaatne, kuid pesueht negativist. Sain selle vastuseks oma küsimusele, et miks kõik nii loiult ja sordiini all on olnud senini? Leidsime siis mõlemad, et pole midagi lihtsamat, kui kõikide asjade peale panna mingi tulevikku suunatud negatiivne pitser, misläbi teema ei arene, vaid võetakse teine, siis kolmas ja nii edasi ning kogu aeg toimub kinnipitseerimine. Olevat üks selline tüüp me seltskonnas. Vvs-is ei saa olla blokeeringuid, see inimene peab õppima olema julgem ja avatum või …. lahkuma ja leidma oma tee, seniks, kui saab ja suudab tagasi tulla ning osata edasi minna nii, et sooviks oma “ei”-d muuta “ei”-deks, ning seejärel pakkuda välja meetod, kuidas sellest “ei”-kohast läbi, üle, ümber või alt minna, peaasi, et edasi.

Arutelu oli viljakas ning läbitöötatud lähtekohad katavad suure osa halle (osaliselt kaetud) alasid. Muist tegevusi jäidki “katmata”, inimesi ei jätku. On vaja juurde leida, neid, kel hoolivus vereringes on. Kaks “kaksikutes” sündinut suudavad ühe õhtu ja hommikuga genereerida ideid sama palju kui kaheksa Skorpionis sündinut või kuusteist Lõvi sama ajaga [:)].
Published in: on august 22, 2008 at 9:05 p.l.  Lisa kommentaar  

Suhtestumine rahaga

Alailma olen probla ees, mismoodi küsida oma kursuste eest tasu. Mitte tasu suurus, vaid tasu ise. Arvan olevat leidnud, kuidas seda esmalt endale, seejärel teistele selgitada. Siin see on:
“Suhestumine rahaga:
Minu jaoks on raha üks paljudest vahenditest, mis võimaldab rahuldada minu olulisi vajadusi – nii vajadust eluaseme, toidu ja kehakatete järele kui ka vajadust tunnustuse, toetuse, õppimise ja arenemise, ühtsuse, ilu, harmoonia, elu mõtte ja tähenduse järele.
Sinu panus võimaldab mul täita minu missiooni selles elus ning liikuda oma unistuste realiseerimise poole – partnerluskultuur inimsuhetes, kus valitsevad usaldus, lähedus, vabadus, tasakaal, hingerahu ja üksteisemõistmine.  
           
Published in: on juuni 15, 2008 at 4:23 e.l.  Lisa kommentaar  

Teine samm … musklivalu…

üks õpetaja ütleb: “Empaatia – mis on ja mis ei ole – minu arvates…

ON – kuulamine südamega, kohalolek teise inimese ja tema kogemuse jaoks kogu olemusega, aitamine aitamata, ühel lainel olemine, hingega kuulamine, hetkes olemine – täie tähelepanuga teisel inimesel, mõtlemata, mida homme selga panen või eile lõunaks sõin…

 EI OLE – nõu andmine, oma loo jutustamine, teise “ära parandamine”, lohutamine, õpetamine, sümpaatia, kaasatundmine, haletsemine, intellektuaalne mõistmine, analüüsimine…

 “Võime anda oma tähelepanu kannatajale on nii harv ja keeruline, et see on peaaegu et ime. See ongi IME,” väidab Prantsuse kirjanik Simone Weil.

Empaatia peakoostisosa minu arvates on kohalolek: täielik kohalolek teise poole ja selle jaoks, mida ta kogeb. Kohaloleku kvaliteet eristab empaatiat nii mõistuslikust arusaamisest kui kaastundest. Hea uudis on see, et “empaatiamusklid” on treenitavad (väidan isikliku kogemuse põhjal !)”

Published in: on juuni 8, 2008 at 8:38 p.l.  Lisa kommentaar  

Teine samm teel inimesekssaamisel

Eile otsisin töö asjus netis üht asja ja tegin kogemata vale kliki. Täna õhtul arvan ma, et see oli teine klikk mu elus, mille olin teinud kogemata ja sattunud just sinna, kuhu vaja. Need mõlemad on omavahel seotud, kaheksa-aastase ajavahega.  Leidsin eile selle, mille kohta arvasin, et seda üldse olemas ei olegi. 8-aastat tagasi polnud sellel seda nime, oli vaid mingi fraseoloogiline vaste: tirimine. Üks mu sõber rakendas seda meetodit minu peal neli kuud intensiivtrennina ja ma sain vabaks jäädavalt oma vanast elust kuni selle ajani. Siis ta aga kadus äkki. Palju asju jäi veel alles, mis vajanuks veelkordset ülevaatust ja lihvimist. Polnud parata, pidin ise oskama otsida ja leida. Otsisin, leidsin väga palju asju, mis omateada olid kõlbulikud, ent üksteise järel tuli need heita kõrvale, muist kohe, muist aastatega. Koguni esoteerikasoos sai ära käidud, suheldud paberitega ja paberiteta hulludega:). 

Eile siis lõpuks leidsin selle õige asja üles ja nagu selgus, polnud seda sel ajal, aastal 2000, Eestimaal veel olemaski (ma sain abi Rootsi kaudu). Siia jõudis see alles 5-6 aastat tagasi.  Tegin äsja just teise sammu, liitusin nende foorumiga, eile oli põgus kirjavahetus grupi juhiga.  Millega tegu, mis asja nimi on, ma siin ei avalda. Tegu on eelkõige õppimise ja suhtlemisega, praktikaga samuti. Ja maksab mitte vähe:). Ja kestab aastaid:). Ja pole holistika:). Vaimsusel on olemas ka teistmoodi nimi, inimlik ja õige, sest on arusaadavam. Saab olema ükskord lõplikult lõpp kõigil neil arusaamatustel ja minu kohta antud halvustavatel ütlustel ja hinnangutel. Sest väärin enamat ja ma saan enamat:). Psühhopaadid ja igasugu muud maniakid on mu elust jäädavalt läinud.

Ja mine tea, ehk saab sellest, tänaset teiset sammust, algus kolmanda sammuni:).

Published in: on mai 29, 2008 at 7:20 p.l.  Lisa kommentaar  

Omapärane

Leidsin oma töö mailboksist huvitava kirja. Üks kunagine hea tuttav kutsub mind Soome tööle, tema firmasse. Väga omapärane ettepanek, eriti kui arvestada, mismoodi ja kui palju olen teda aidanud. Mnjah, ikkagi rõõm tõdeda, et tal on tekkinud empaatiavõime ja õiglustunne. Ära ootasin:). Kaksikute värk, kumbki pole pika vihaga:).

Published in: on mai 26, 2008 at 7:26 p.l.  Lisa kommentaar  

Lilletolmune

Ausalt, mul pole raha, et osta endale ia nädal uued texapyxid. See on midagi metsikut (väljendi autor on S.T), mis toimub. Nii kui kuskile lähen (mu töö on loduses), siis … pyxid on tööpäeva lõpux kollakaid plekke täis. Olen käind ka kummikutes, pilt on sama.  Lilletolmul on nii võimas vägi, et võtab kõigest läbi. Tasub mõtiskleda selle kallal.

Published in: on mai 24, 2008 at 10:37 p.l.  Lisa kommentaar  

Orav seinal

Eile õhtul ladusin maja taga aias puid riita.

Äkki naine ütles: vaata, orav!

Oligi orav. Seisis natuke aega maja seina najal ja siis hakkas kribinal-krabinal mööda krohvipinda üles ronima.

Peatus seina keskel, käpad laiali, saba ripakil, nagu orava pinnalaotus oleks olnud. Siis tormas ülespoole, ronis sarika alla ja… kadus. Majja.

Talvel juba mõtlesin, kui ülalkorrusel midagi teha nokitsesin, et siin kas kummitab või elab keegi, kes on suurem kui karihiir. Vahetavahel keegi ju liikus seinal, samas kadus. Öösel keegi kolistas, rohkem kui pisike hiir seda teha suudab.

Vahva ikkagi, olen nüüd enesele teadmata oravapidajaks hakanud:).

Published in: on mai 22, 2008 at 4:55 p.l.  Lisa kommentaar  

Metsavana

 

Kui tuleb sügis, avaneb ka seenemaailm.

Olen üks omapärasemaid seenelisi, sest kes minu kannul kõnnib, see ka palju korjab. Ma ise loomulikult paari seenega korvis.

Hakkasin eelmisel sügisel seda nähtust lähemalt uurima. Ja siis tuli meelde, et on olemas Metsavana. Ja hakkasin mõtlema, et kas ma üleüldse kunagi olen temalt luba küsinud seeni korjata.

Arvan, et mitte. Sumaki metsa ja ninapidi samblasse kohe.

Ühel pühapäeval, septembri lõpus, kui ma järjekordselt mööda metsa ringi kappasin paari seenega korvipõhjas, peatusin äkitselt. Ja siis panin korvi maha, peopesad kokku ja laususin: armas Metsavana, palun luba mul oma metsas olla ja palun luba mul oma metsast seeni korjata.

Ühtäkki hakkasin kuulma metsa hääli, valgus muutus kuidagi kummaliselt oranžikaks nagu pärast vihma.

Võtsin oma korvi ja läksin. Lasksin mõtted lahti ja lihtsalt läksin, lasksin Metsal ennast juhtida.

Sattusin kohta, kus ma, kes seda metsa peast tean, sellisesse kohta, kus ma mitte kunagi käinud polnud. Nagu hoopis teise mõõtmesse oleks sattunud. Täielik vaikus ümberringi ja vaid seesama kummaline valgus.

Ja siis see algas.

Esimene „nõiaring“… kuuseriisikad. Pisikesed ja imepuhtad.

Natuke maad edasi … järgmine ring. Siis kolmas.

Siis sai mu korv ääreni täis.

Oli tahtmine võtta seljast jopp, siduda varrukad kokku ja teha sellest mingisugune anum, kuhu korjata edasi. Ent mingi tunne minus ütles: ära tee seda. Ja ma ei teinudki.

Tänasin Metsavana ja hakkasin otsima ses võõras kohas koduteed. Ja siis kuulsin äkki teelt kostvat automürinat, naabrikoera haukumist ja leidsin end tuttavalt metsateelt.

Ma ei tea, kus ma olnud olin, ma ei tea, mis oli vahepeal juhtunud. Aga kui oma maakoju tagasi jõudsin, oldi seal ärevil. Olin ära olnud neli tundi. Enda arust vaid kolmveerand tundi vaevalt. Ja mu mobla, mis kaasas oli, polnud helisenud ainsatki korda ning ei näidanud ka, et keegi oleks sisse helistanud, kuigi korda kolm oli seda tehtud olnud. Levi aga on seal metsa olnud alati niisugune, et skaala on põhjas.

Aitäh, kallis Metsavana:).

Published in: on mai 22, 2008 at 4:52 p.l.  Lisa kommentaar  

Kiku on tagasi!

 

Oma 15 aastat tagasi oli mul aias pisike sisalik. Mingil ajal ta ennast enam ei näidanud ja arvasime, et küllap kolis minema, sest ehituskära ja ilmast-ilma liikumine ajas ta segadusse ning läks otsima rahulikumat paika.

Pühapäeval aga peesitas maja taga maakivimüüril … tema ise! Suureks kasvanud ja laisemaks läinud. Kindlasti on see tema, sest oli täpselt sama koha peal, kus elas Kiku.

Nime sai ta aga mu tütreraasult, kui loomake esimest korda end meile ilmutas.

Published in: on mai 22, 2008 at 4:49 p.l.  Lisa kommentaar  

Kassinahksed kalad

2003.aasta suvel oli hirmus põud. Maja taga olev tiigisilm kuivas nii ära, et sadakond kokre, kes seal elasid, püherdasid poris ringi ja et vett polnud neile mitte kuskilt võtta, siis lootsime, et nad elavad selle suve kuidagimoodi üle.

Aga, võta näpust. Ühel hommikul tuli eemaltnaabrimees ja küsis, et mis mu tiigi ääres öösel oli, kassid olid koledal kombel kisanud?

Läksin vaatama. Tiigikallas oli kassijälgedest kirju ja … ainsamatki kala enam polnud. Kalad olid kasside nahka läinud ja kolasid nüüd kassikarvulistena eitea-kus ringi.

Eile aga olid kalad tagasi. Naabripoiss oli toonud, tal tiik ikka südamel kogu aeg. Ta lapsepõlve mängumaa ju. Mis sest, et kui ta vanemad lahku läksid, lahkus ta isa nagu tigu, maja selgas. Müüs maja materjalina maha ja järele jäi vaid pool vundamenti.

Published in: on mai 22, 2008 at 4:39 p.l.  2 kommentaari